Maailma parandav Eesti – Eestil täitub doonorriigina 25 aastat

Juba 1990ndatel seadis Eesti selged prioriteedid ja võttis suuna, et lähtuda arenguriikide vajadustest ning teha nendega koostööd. Nüüd tegutseme koos teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, et edendada meile olulisi valdkondi nagu digiareng, Ukraina ülesehitus, naiste võimestamine, hariduse ja demokraatia edendamine.

Septembris Eestit külastanud maailma ühe suurima ja mõjukama rahvusvahelise arenguabi andja, USA rahvusvahelise arenguabi agentuuri USAID juht Samantha Power ütleb: “Meie eesmärk USAID-is on teha just seda, mida tegime 1990. aastate alguses Eestis.Tahame anda riigile stardikapitali, aidata väikeettevõtteid, aidata võitluses keskkonna saastamisega, toetada pluralismi valimistel, seejärel oma esinduse sulgeda ja vaadata, kuidas riik ise hakkab maailma parandama ja, nagu Eesti puhul näha, muutub arenguabi vallas tegijaks, andes oma mõjuka panuse teistes riikides.”

Power ütleb, et USAIDi juhina peab ta tegelema kiirkorras abi andmisega näiteks looduskatastroofide järel. Kuid suur osa USA maksumaksjate rahast, mis välisabiks läheb, teenib ikkagi pikaajalisemaid eesmärke – finantseeritakse riikide arengule kaasa aitavaid programme.

“Maailma parandamine võib tunduda lõputu projektina, mis ainult raha neelab. Rahul saame olla siis, kui kuuleme riikidelt, et otsest abi enam vaja ei olegi, et vajatakse koostööd – “Trade, not aid”,” selgitab Power.

Al Gore: „Eesti ekspordib lootust“

Mõtte, et Eesti soovib Ameerika Ühendriikidelt ennekõike just kaubandussidemete arendamist, mitte abi, käis Washingtonis visiidil olnud toonane peaminister Mart Laar välja juba 1994. aastal.

USA asepresident Al Gore’ile, kellega ta kohtus, avaldas äsja taasiseseisvunud riigi taoline jõuline seisukohavõtt muljet. Kohtumise järel rõhutas Gore ajakirjanikele, et siin on väikeriik, millel on pika Nõukogude okupatsiooni järel väga selge tulevikunägemus: nad ei taha olla toetatavad, vaid oma majandust arendades kiiresti ise jalule tõusta.

Gore, kes kirjutas koos Laariga tol kohtumisel alla USA ja Eesti vahelisele investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse leppele, ei olnud kiitusega kitsi, öeldes, et Eesti on ilmselgelt juba riik, kes „ekspordib lootust“.

Kaks aastat hiljem lõpetaski USAID oma abiprogrammi Eestis, olles 1991.–1996. aastani andnud kokku 30 miljonit USA dollarit, suuresti Eesti plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku edendamiseks.

Eesti ise hakkas oma välispoliitikas mõtlema uutes kategooriates. Et eesmärgiks oli seatud pääs Euroopa Liitu (EL), mõisteti, et varasemast abisaajast tuleb end hakata üsna kiiresti ümber kujundama abi andjaks maaks.

Ametisse asub Eesti esimene arenguabi ametnik

1996. aastal alustas välisministeeriumis tööd Birgit Keerd-Leppikuga, kellest saigi esimene ametnik, kes hakkas tegelema täiesti uue valdkonnaga – Eestist doonorriigi kujundamisega.

Esimesed välislähetused olid Põhjamaadesse, kus arengukoostöö ja humanitaarabi andmisel on aastakümnete pikkused traditsioonid.

„Lisaks vastuse otsimisele elementaarsele küsimusele – mis on see, mida üks riik alguses üldse tegema peaks, et abi andma hakata – tuli vaadata, kuidas on doonorriikides välja kujundatud abi andmise süsteemid, millised on riigi alusdokumendid, kuidas rahad liiguvad, mis on rahvusvahelised kohustused,“ rääkis Keerd-Leppik.

Abi andmisele mõeldes tuli hakata vaatama kaugemale projekti- või kriisipõhisusest, mis oli seni olnud välisministeeriumis peamine lähenemine, ja siseneda rahvusvahelisse abi andmise ilma, mille üheks nurgakiviks on OECD (Organisation for Economic Co-operation and Development) põhimõtted abi andmiseks.

Keerd-Leppik meenutab, et lisaks tuli teha ka Eesti sees päris palju selgitustööd – et miks ise veel üsna halval järjel riik peab korraga peab teisi abistama, et miks mitte anda see raha Eesti eakate olukorra parandamiseks.

Argument, mida kasutati, oli see, et kui abiraha kõigi Eesti eakate vahel ära jagada, siis kättesaadav summa tuleb väga väike – üks euro ühe pensionäri kohta (1998. aastal andis Eesti arengu-ja humanitaarabi aastas umbes 350 000 euro eest).

“Tavaliselt oli see veenev, kui rääkisime, et igale eakale eestimaalasele mõne krooni jagamise asemel seda raha väljapoole andes on sel sümboolselt hoopis suurem kaal: see näitab, et oleme osa rahvusvahelisest kogukonnast ja koostööst, mitte ainult küüned enda poole,” rääkis Keerd-Leppik.

Esimene välisabi projekt – toiduabi Lääne-Ukrainasse

Eesti esimene välisabi projekt, milleks valitsus reservfondist välisministeeriumile raha eraldas, oli 484 644 krooni toiduabi saatmiseks Lääne-Ukrainasse. Sama eraldusega 15. detsembril 1998 anti 250 000 krooni Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele ja 250 000 krooni ÜRO Lastefondile.

Esialgu läkski palju Eesti välisabist kriisikolletesse: üleujutuste likvideerimiseks Poolas või Tšehhis, Türgi maavärina ohvritele,

Abiprojektid, mille keskmes oli Eesti IT-teadmiste ja kogemuste jagamine, tulid hiljem. Üks Eesti esimestest projektidest selles vallas oli arvutiklassi ehitamine Tšernobõli katastroofi piirkonda.

Reformikogemuse jagamine

2000. aastate keskpaiku hakkas maailmas tekkima üha suurem huvi Eesti reformikogemuse vastu, millest kujuneski ajapikku Eesti arengukoostöö üks peamisi fookusalasid.

„Meie sõbrad – ukrainlased, grusiinid, Lääne-Balkani riigid – kõik tundsid korraga huvi, et kuidas Eesti on saavutanud nii kiiresti nii palju. Oma kogemust hakkasimegi jagama. Esialgu tegime seda peamiselt lähemates riikides, kuid edaspidi kasvas see huviks Eesti e-valitsemise, digilahenduste vastu juba kogu maailmas. Nüüd ongi Eesti arengukoostöös – näiteks Aafrikas – palju justnimelt meie kogemuste ja lahenduste edastamist,” selgitab suursaadik Priit Turk.

„Eesti arengukoostöös ei ole me ju üsna algusest rääkinud vaid rahalisest abist. Oskusteabe faktor on alati olnud oluline,” lisab Turk.

Neil aastatel valmis ka Eesti esimene arengukoostöö strateegia 2006­–2009, kus sõnastati Eesti arenguabi põhimõtted – muu hulgas see, et prioriteetideks on demokraatliku, korruptsioonivaba riigi valitsemise ja hariduse edendamine. Need põhitõed on laias laastus jäänud samaks tänini.

OECD arenguabi komitee liikmesus kui kvaliteedimärk

Sel aastal sai Eestist OECD arenguabi komitee liige.Tegemist on foorumiga, mille liikmete peamine ülesanne on kokku leppida, kuidas arengukoostööd ja humanitaarabi kogu maailmas ellu viia. Laua taga on 31 doonorriiki, enamik neist ELi maad.

Arenguabi komitee liikmesus Eestile omamoodi kvaliteedimärk – nagu olid kunagi Euroopa Liidu ja NATO liikmesus.

“Seal olles saame teha paremini lobitööd eri partnerlusteks suurdoonoritega. Varem ei tuntud Eestit nii palju, aga nüüd oleme palju nähtavamad,” räägib Kadi Metsandi, Eesti alalise esinduse OECD juures asejuht.

Eestit on varemgi liikmeks kutsutud, ent nüüd jõudis kätte aeg, kui riik oli selleks ise valmis.

“Paar aastat tagasi viisime ellu valdkondlikku reformi ja lõime sihtasutuse, Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse (ESTDEV). Ministeerium on kahepoolsete projektide rakendamise ja koordineerimise keskusele üle andnud ja nüüd on meil rohkem aega, et tegeleda süvitsi poliitika kujundamisega,” räägib Metsandi.

ESTDEV loomine lõi ühe eelduse OECD arenguabi komiteesse astumiseks.

Seitse sihttriiki, kuid peamine prioriteet on Ukraina

Kahepoolses arengukoostöös on Eesti praegu keskendunud seitsmele prioriteetsele riigile. Kolm neist on ELi idanaabruses – Ukraina, Moldova ja Gruusia. Neli Aafrika riigid – Keenia, Namiibia, Uganda ja Botswana. Miks just need riigid?

„Ukraina, Gruusia ja Moldovaga on meil väga pikaajaline koostöö. Nad on meie prioriteetriigid alates 2008. aastast,“ selgitab välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostööküsimuste asekantsler Mariin Ratnik. „Ehkki praegu on meie peaeesmärk Ukrainale humanitaarabi andmine ja riigi ülesehitamise toetamine, jätkame pikaajalise vaatega ka Moldovas ja Gruusias, kelle vajadusi päris hästi tunneme ja kellega meil on väga head suhted.”

Ka Aafrikas on Eesti otsinud partneriteks riike, kus on selgelt olemas soov meilt õppida ja võib näha huvi meie digi- ja hariduskogemuse vastu.

„Me ei räägi enam ju tegelikult arenguabist, vaid arengukoostööst,” täpsustab Ratnik. „Ja teeme seda just ja ennekõike riikidega, kes on ise sellest huvitatud.”

Prioriteetriikide nimekiri vaadatakse periooditi üle, järgmine kord ehk kahe-kolme aasta pärast. Praegu käib ka Eesti arengukoostöö/humanitaarabi strateegia terviklik uuendamine, et fikseerida tegevuskava järgmise viie aasta raames.

“Meie abi andmise põhimõtted üldjoontes muidugi ei muutu,” ütleb Ratnik. „Peamised valdkonnad on jätkuvalt digiteemad, naiste võimestamine, haridus ja demokraatia. Need suunad on end meie jaoks õigustanud. Lisaks muidugi humanitaarabi konkreetsete katastroofide korral. Eesti päästjad on maailmas väga hinnatud.”

Eesti inimene ei kannata, kui me teisi riike aitame

Ja ikkagi: oleme nüüd, kui doonorriigina saame juba 25-aastaseks, üsna sarnases olukorras nagu abiandjaks hakates – riigieelarve on punases, valitsus otsib kärpekohti, rahvas kurdab elukalliduse üle. Kas meie rahvusvaheline abi andmine ei või taas pakule sattuda?

“Ei, Eesti inimesel ei jää seetõttu, et me teistel riikidel areneda aitame, mitte midagi saamata,“ kinnitab Ratnik.“Raha ei ole riigi rahakotis muidugi kunagi piisavalt ning sellepärast on meie ülesanne teha õigeid ja kaalutud otsuseid, kuhu seda suunata.”

“Kui aga suuremat pilti vaadata, siis meil, kes me oleme olnud väga edukad – taasiseseisvumisest saadik on meie majandus, meie heaolu kasvanud palju – on vastutus ja kohustus toetada teisi, et nad jõuaksid samale tasemele. Sest lõpptulemusena, mida rohkem me toetame neid riike, kes praegu seda vajavad, seda rohkem kasvab sellest ka meie enda heaolu ning meie enda julgeolek,” selgitas Ratnik.

*Lühendatult ajakirjast  Diplomaatia.