INTERVJUU | Ukraina lapsevanem: hoolduspereks hakkamine oli lihtsalt mu südamesoov

Need pered olid Eestis kahenädalasel koolitusel, kus lapsevanemad said teadmisi sõjatraumaga laste kasvatamisest ning lapsed lustisid laagris. Hooldusvanemate sõnul on laste kasvatamisel üks olulisemaid asju kindlad kokkulepped ja selged kodused reeglid. 

Rääkisime kolme hoolduspere vanemaga nende kogemustest Eestis ja mida nad siin õppisid. 

Anastasiia ja Oleksii lahkusid sõja puhkedes 2022. aasta augustis oma kodust Donetski piirkonnast ning elavad koos lastega hetkel väikeses ajutises kodus Žõtomõris. Nende peres kasvab kokku seitse last, üks nende bioloogiline laps ja kuus lapsendatud last. Ruslana põgenes oma viielapselise hoolidusperega Hersonist 2022. aasta mais ja jäi Žõtomõris sõjavarju. Oksana ja Serhii pere, kus kasvab neli last on ka pärit Hersonist, kus nad sõja puhkedes põgenesid Žõtomõri.

Miks otsustasite hoolduspereks hakata?

Ruslana: See oli lihtsalt minu südamesoov. Hakkasin hoolduspere vanemaks, sest tahtsin, et igal lapsel oleks pere ja lapsevanem. 

Anastasiia: Meil on Oleksiiga peres üks poeg ja tahtsime endale tütart. Kui hakkasime hoolduspereks, siis aga saime endale ühe poisi ja ühe tüdruku, kes olid õde-vend. Me nägime, et me saime oma lastega hakkama ja suutsime olla head lapsevanemad, siis saime endale veel neli last juurde. 

Hoolduspereks saamisega tuli kaasa igasugu koolitusi Ukrainas ja nüüd ka Eestis, mida te neist õppinud olete? 

Ruslana: Kui me hakkasime kõik hooldusvanemateks, siis me läbisime koolituse Ukrainas. Aga praegu hinnang on selline, et Eestis on väga kaasaegne lähenemine ja saime rohkem süvaõpet kindlates teemades. 

Anastasiia: Me väga sooviksime ja arvame, et ka teised hoolduspered Ukrainas peaksid saama samasuguseid koolitusi nagu meie. See oleks väga kasulik kogu hooldusperede kogukonnale, kui kõik saaksid läbida neid koolitusi. Siis saaks ka teised hoolduspered ja lapsevanemad omavahel tuttavaks ja kohtuksid Eesti spetsialistidega. 

Kas saaksite tuua mõne elulise näite, kuidas teil igapäevaelus neist koolitustest abi on olnud?

Anastasiia: Tegelikult seda õpet, mis me Ukrainas saanud oleme, me juba rakendame oma kodudes.  Üks väga kasulik asi, mida lastega kasutame on kodused kokkulepped - kõige parem on need ka kirja panna. Eriti kasulik on see teismelistega, kui kõik reeglid on dokumenteeritud, siis on see paigas ja pole lihtsalt suuline kokkulepe. 

Oksana: Telefon! Oleme selle osas lastega kokku leppinud, et telefoni ei kasutata peale kella kümmet õhtul. See ei ole selline sunniviisiline reegel, vaid kokkulepe, millest lapsed ka aru saavad ja mida nad mõistavad. Lapsed saavad väga hästi aru, et see on õige ja öösel peab magama, mitte telefonis olema. 

Mis on põhiline teadmine, mis Eestist kaasa võtate? 

Anastasiia: Oleme Eestis palju uut õppinud eriti selle osas, mis puudutab laste psühholoogilisi traumasid. Näiteks, et kui laps käitub teistmoodi, siis see ei tähenda, et ta käitub halvasti, vaid see on traumakogemus. Nüüd teame, mis selles olukorras tegema peab. 

Ruslana: Vanemate laste puhul käsitlesime esimest korda ka narkootikumide ja sõltuvuse teemasid. 

Anastasiia: Seda teemat käisime korralikult läbi, kus selgitati põhjalikult lahti, kuidas ära tunda märke. Näiteks kui laps käitub tavapärasest aktiivsemalt, siis tuleb aru saada, kas ta on lihtsalt selline täna või ta on midagi tarbinud. Seda õpet me pole enne saanud. 

Oksana: Eesti spetsialistid selgitasid meile ka väga professionaalselt, kuidas ennast hoolduspere lapsevanemana hoida läbipõlemise eest, seda ennetada ja kuidas läbipõlemise märke ära tunda. See oli ka meie jaoks uus väljaõpe. Lapse psüühiline seisund ja teismelise areng ja käitumine on ka üks teema, mida kindlasti endaga kaasa võtan. 

Ruslana: Laste õigused ja kohustused vanuserühma järgi oli ka meie jaoks uus teema. Väga suur kogemuste vahetus oli ka meie perede vahel, et millised olukorrad ja juhtumid meil olnud on.