Eesti ekspert räägib, milline on igapäevane töö ja elu Ukrainas ning eestlaste rollist riigi ülesehitamisel

Mida tähendab huvihariduse arenguhüpe? 

Selleks, et toimuks sisuline arenguhüpe, tuli üle vaadata nii õpetamine, juhtimine, koolikultuur, dokumendid kui ka kogu süsteem tervikuna. Õpetajatega töötasime õppijakeskse õpikäsituse, õpetamismeetodite, tagasisidestamise, õppekavaarenduse, motivatsiooni ja koostöö teemadel. Juhtidega tegelesime strateegilise juhtimise ja koolikultuuriga. Toimusid koolitused, noorteseminarid, coaching, supervisioon ja õppevisiidid Eestisse. 

Sama oluline oli töö dokumentidega. Aitasime üles ehitada kooli alusdokumentatsiooni – põhikirjast ja õppetööd korraldavatest dokumentidest kuni õppekavade ning kooli esimese kolmeaastase arengukavani. Dokument pole eesmärk omaette, vaid kokkulepe selle kohta, kuidas kool tegutseb ja kuhu soovib jõuda. Koos Malõni linnavalitsusega töötasime kogu linna huvihariduse ja huvitegevuse strateegia kallal. Ligi tuhat inimest andsid sisendit küsitluste ja koosloome kaudu. Soov on, et Malõnis loodavat mudelit saaks tulevikus kohandada mujalgi Ukrainas. 

Arenguhüppe juhina tõin projekti juurde ka noorsootöö. Ukrainas ei ole noorsootöö meile Eestis tuttaval kujul väljakujunenud. Sõja ajal on eriti oluline, et noorel oleks lisaks koolile turvalisi kohti, usaldusväärseid täiskasvanuid, võimalusi osaleda ja ruumi unistada. Kuidagi ei saa vaadata mööda sõjast, seetõttu pakuti traumateadlikkuse koolitusi õpetajatele, lastevanematele ja noortele. 

Milline on igapäevane töö ja elu Ukrainas? 

On hetki, mil Ukraina tundub petlikult tavaline. Päike paistab, inimesed naeravad ja lapsed räägivad oma plaanidest. Siis kõlab õhuhäire. Arvutid pannakse kinni, vestlus jääb poolelt lauselt katki ja kõik liiguvad varjendisse. Selles kontrastis olen viimase aasta jooksul Ukrainat tundma õppinud ja selles tuleb mõista ka meie tööd Malõnis. 

Milles seisneb Eesti ekspertide roll Ukraina ülesehitamisel? 

Me ei vii Ukrainasse valmis lahendust, vaid jagame kogemust, mõtleme kaasa ja aitame luua midagi, mis vastab kohalikele vajadustele. Meie roll ei ole ukrainlaste eest nende tulevikku valmis teha. Meie roll on olla kõrval, toetada ja koos tegutseda, kuni nemad oma homset ehitavad. 

Kui keegi hävitab, peab keegi ehitama. Mitte ainult maju, vaid ka usaldust, haridust, kogukondi ja usku tulevikku. 

 

- Tuul

Kuidas hoida lootust, kui sõda seda hävitab? 

Kui keegi hävitab, peab keegi ehitama. Mitte ainult maju, vaid ka usaldust, haridust, kogukondi ja usku tulevikku. Kõige rohkem jään mõtlema lastele. Mõni neist ei mäleta või isegi ei tea oma kodumaad ajast, mil seal ei käinud sõda. Ja ometi nad naeravad, õpivad pilli, tantsivad, maalivad ja unistavad tulevikust täpselt nagu meie lapsed. 

Millise tuleviku nimel seda kõike täna tehakse? 

Ühel päeval tahan ma minna Ukrainasse tagasi nii, et õhuhäired, varjendid ja katkestatud laused ei oleks enam osa argipäevast. Et laste tulevikuplaanide kohal ei lendaks droonid ega raketid. Et meie koostöö ei sünniks enam sõja vajadusest, vaid sõprusest ja soovist midagi paremat luua. Et Ukraina oleks lihtsalt Ukraina. Ilus. Elus. Vaba. Sellepärast ma seda tööd teen.