"Me ehitame neis riikides tulevikku": Q&A ESTDEVi hariduse valdkonnajuhi Gertha Teidla-Kunitsõniga.

Miks on haridus ESTDEVi arengukoostöö üks prioriteetseid valdkondi? 

Hariduse mõju meie elule on pea võimatu ülehinnata. Haridus annab meile ettevalmistuse täiskasvanueluks, ta peaks andma meile võimalused oma parima potentsiaali realiseerimiseks ja selleks, kuidas parimal võimalikul viisil toime tulla.   

Üldistatuna võime me kõik iseendast mõelda kui meie elu jooksul õpitud asjade summast. Olgu selleks õpituks konkreetne oskus, saadud teadmine või hoiakud ja veendumused, mille oleme läbi erinevate kogemuste omaks võtnud ja kujundanud. Seda kõike vormib ja kujundabki see, mida me õpime ja kuidas.  

Toetades haridust, toetame ehk absoluutselt igaühe kogemust haridusest ja seeläbi ka seda, milliseks võib nende inimeste elu kujuneda. Kui haridus pakub õppijatele just neid oskusi ja teadmisi, võimalusi ja kogemusi, mida tänane ühiskond vajab, saame oma tulevase eluga ehk väga hästi hakkama. Kui aga peaks juhtuma, et hariduses omandatu ei toeta meid täiskasvanuelus, ei taga meile vajalikke oskusi – olgu selleks kriitiline mõtlemine või sotsiaalsed oskused, et meeskonnana toimida – on meil tulevikus oluliselt raskem toime tulla. See viimane kehtib eriti hästi ajal, mis on täis kriise ja väljakutseid.  

Just seepärast ongi ESTDEVi arengukoostöö üks prioriteetseteks valdkondadeks haridus. Panustades haridusse, panustame generatsioonidesse ja sellesse, et igaühe kogemus haridusest saaks olla tähenduslik ja oluline toetuspunkt tulevasteks väljakutseteks. Me ehitame ei rohkem ega vähem kui miljonite inimeste tulevikku.  

Millised on kõige suuremad probleemid, millega meie hariduskoostöö partnerriigid praegu silmitsi seisavad? 

Ukraina puhul räägime jätkuvalt infrastruktuuri väljakutsetest – olgu selleks Venemaa rünnakud elektritaristule, aga ka otseselt koolimajadele, surudes igasuguse õppetegevuse varjendisse. Rindejoone piirkondades on kogu õpe jätkuvalt veebi vahendusel ellu viidud – sest koolis kohapeal käimine on lihtsalt liiga ohtlik. Ja kui mõelda, et ka kutseõpe, kus fookuses on erialased oskused ja praktikad, peab toimetama valdavalt veebis, tekitab see koheselt küsimuse, kuidas ka sellisel juhul pakkuda parimat võimalikku väljaõpet?  

On koole, kus õpetajad töötavad kahes vahetuses – iga õppetöö saab aset leida vaid juhul, kui kõikidel on võimalik vajadusel varjendisse liikuda. Küll aga ei suuda osade koolide varjendid kõiki õpilasi korraga mahutada ja nii tulebki õppetööd teha kahes vahetuses – vaid siis mahuvad kõik vajadusel varjendisse. Ja see vajadus on Ukraina hariduse igapäevane reaalsus.  

Teistest piirkondadest (ehk mitte ainult UA) rääkides näeme, et väljakutseteks on nii õpetajate ettevalmistus õpetajaametiks kui ka vajadus toestada teatud oskusi. Näiteks on digipädevust edendavad koolitused ja programmid jätkuvalt kõrgelt hinnatud, aga toetamist vajavad ka teadmised ja oskused kaasaegsetest pedagoogilistest lähenemistest.  

Ka koolide võimalused ja tingimused õppetööks varieeruvad. On ülikoole, kus loengutes osaleb korraga sadu ja sadu tudengeid, mis Eesti kogemuste vaatest tundub pigem võõras. Ka õppevahendite osas on koolide võimekus vägagi erinev, pakkudes seeläbi ka väga erinevat ettevalmistust õppijatele.  

Aafrikas keskenduvad mitmed ESTDEVi projektid õpetajate ettevalmistamisele ja digioskustele. Kuidas jõuavad õpetajakoolituses omandatud teadmised klassiruumi ning millist rolli mängib see edaspidi ühiskonnas? 

Üks suurimaid väärtusi ükskõik, mis riigi haridussüsteemis, on selle riigi õpetajad. Just õpetajad on need, kes klassiruumi ees seisavad ja meie õppijaid toetavad ja hoiavad. Ja siin tasub mõelda, missugust hariduse kogemust me õppijatele soovime pakkuda: kas me tahame, et klassiruumis ees seisaksid õpetajad, kes on saanud parima võimaliku erialase ettevalmistuse, kes on oma koolis toetatud ja hoitud ning kellel on võimalik oma õppe elluviimisel olla loov, paindlik ja toetuda erinevatele õppevahenditele? Või mis juhtub ühe õppijaga, kui õpetajal klassiruumi ees puudub tänapäevane teadmine õppimisest ja õpetamisest, kui tal ei ole ressurssi ning puuduvad ka võimalused enesetäiendamiseks ja erinevate õppevahendite kasutamiseks? Ja kui üks õpetaja peab jõudma mitmesaja õppijani korraga? Need on kaks väga erinevat stsenaariumi ja seeläbi ka kaks väga erinevat õpikogemust õppija vaatest. Raske on ülehinnata kvaliteetse ja tänapäevase hariduse mõju ja rolli meie elus. Ja ma pole kindel, kas me saame lubada seda, et meie tulevased põlvkonnad – olgu siin- või sealpool Euroopat – kogevad väsinud, ülekoormatud ja puudulikku haridust.    

Milliseid võimalusi loob hariduse digitaliseerimine Aafrika riikides ja Moldovas ning milliste probleemide lahendamisele see kaasa aitab? 

Võimalused, mida hariduse digitaliseerimine loob, on mitmekülgsed ja paindlikud, ent kindlasti ei ole see võluvits. Ühest küljest aitab hariduse digitaliseerimine luua meile usaldusväärsed, toimivad ja lihtsasti ligipääsetavad süsteemid – seda nii õppe haldamise kui ka õppimise enda kontekstis. Ligipääsetavus haridusele on midagi, mida hariduse digitaliseerimine toetab suurepäraselt – olgu see ise veebiõppes osalemiseks või ka kaugematest piirkondadest parimate õpetajate „koduekraanile“ kätte toomine. Avalduste paberil õppeasutusse toomine on midagi, mida meie ehk enam ei mäleta, ent on piirkondi, kus see on igapäevane reaalsus ja väljakutse, mida digitaliseerimine aitaks kiirelt lahendada. Olgu aga öeldud, et igasuguse digitaliseerimise puhul ei tohi unustada ka neid, kes vajavad sealjuures abi ja tuge – olgu see ligipääsetavuse väljakutse (arvuti puudumine) või napp oskuste pagas (arvuti on, aga kas me oskame sellega ka midagi teha?) või ka teadmine, kuidas hariduse digitaliseerimisest parim võimalik kasu ka oma ellu tuua (mis on see kasu või elukvaliteedi võit, mis mu elus seeläbi).  

Ja et haridus saaks parima kasu digitaliseerimisest, vajab see õpetajate, õppeasutuse juhtkondade kui ka haridusametnike igakülgset toetamist. Pelgalt seadmete soetamine ei ole ühegi mõõdupuu järgi hariduse digitaliseerimine. Me vajame selleks süsteemseid, riiklikel tasandil toetatud otsuseid, pädevat väljaõpet ja jätkuvat toetust ka klassiruumi ees seisvale õpetajale.  

Ukrainas on haridussüsteem sõja tõttu tugeva surve all. Millised on praegu kõige kriitilisemad haridusvajadused ning kuidas erinevad need Ukraina pikaajalistest vajadustest? 

Täna rääkides võin öelda, et Ukraina esimene vajadus on toestada end läheneva talve eel. See tähendab nii generaatorite, võrguseadmete ja vahendite hankimist ja üleüldse esmaste tingimuste loomist, et õppimine ja hariduse andmine saaksid jätkuda. Need esmased tingimused tähendavad ka pommivarjendite korrastamist ja ehitamist, aga talveks valmistumise näide oleks õppehaldussüsteemi rakendamist koolides – mitte kõik Ukraina koolid ei ole oma õppehaldust veebi viinud.  

Pikaajalised vajadused räägivad meile rohkem sellest, kuhu haridus peaks jõudma Ukrainas, mis eesmärke täitma ja kuidas ta neid eesmärke täidab. Siinkohal võiksid näideteks olla erinevad reformid, õppekavade arendused ja selged strateegiad koos rakenduskavadega ja eesmärkidega. Aga talve lähenedes ja süvenevate rünnakute tõttu on arusaadavalt Ukraina vajadus leida viise, kuidas üldse haridust täna pakkuda.  

ESTDEV toetab Ukrainas kutsehariduse reformi ja ettevõtlusõppe arendamist. Kuidas aitab haridus kaasa Ukraina majanduse taastamisele ja ülesehitamisele? 

Ukraina kutsehariduse süsteem vastutab suuresti oskustööjõu ettevalmistuse eest. See tähendab, et mõnd ametit omandav või täiendõppel olev õppija peaks saama täna kutseharidusest parima võimaliku ettevalmistuse, et aktiivselt Ukraina tööturul panustada ja osaleda. Kui lisada siia ettevõtlusõppe komponent, annab see õppijatele lisaks tööturul töötajana osalemisele võimaluse toetada teda ka oma ettevõtte loomisel ja edukal juhtimisel. Lihtsustatult: keevitajaks õppides võiks õppija kutseharidusest väljuda ka mõttega, et lisaks sellele, et ta on tööturul vägagi oodatud, on tal võimalik luua ka oma ettevõtte ja seeläbi kujundada töökohti ja pakkuda erialaoskusi omaenda juhitud ettevõtte läbi.   

ESTDEVi haridusprojektid ei keskendu ainult formaalharidusele. Miks on oluline toetada ka huviharidust, alusharidust ja tüdrukute ligipääsu tehnoloogiaõppele? 

Selliselt läheneme haridussüsteemile terviklikult, üksteist täiendavalt ja toetavalt. Formaalhariduse toetamine on oluline, ent sama oluline on toetada ka formaalharidust täiendavaid valdkondi. Eesti kvaliteetne ja tipptasemel haridus on üle maailma tuntud – vähem tuntud on aga argument, et üheks selle eduloo põhjuseks on ka meie tugev alusharidus. Huviharidus pakub aga õppijatele suuremat võimalust lähtuda oma huvidest ja õppida seda, mida noor ise tahab õppida, olgu see IT-st muusika või maleni! Kui formaalharidus pakub õppekavast lähtuvaid üldteadmisi, lubab huviharidus tuua õppijani teadmisi, kogemusi ja oskusi, mis ka parima tahtmise juures formaalhariduse õppekavadesse ei mahuks. Meeskonnatöö jalgpallitrennis või pühendumine klaverimängule ei asenda formaalharidust, aga täiendab seda märkimisväärselt. Tüdrukute ligipääs tehnoloogiaõppele adresseerib selgelt väljakutset, mis puudutab soostereotüüpe ja ka tööjõu nappust teatud valdkondades. Täna me ei räägi enam erialadest, mis on mõeldud neidudele ja mis noormeestele – me räägime selgelt võimaluste loomist, vaatamata sellele, mis soost õppija on. On valdkondi, kus traditsiooniliselt on suurem roll noormeestel ja säärane erisus on loonud olukorra, kus tüdrukutel on oluliselt keerulisem siseneda STEM maailma. Siin tuleb silmas pidada seda, et läbi tüdrukute ligipääsu toetamisele tehnoloogiaõppele ei tekitaks me ise barjääre noormeeste ligipääsule samadele valdkondadele.  

Mida annab hariduskoostöö Eestile endale ja miks peaks Eesti panustama hariduse arendamisse ka väljaspool Euroopat? 

Me võime rääkida numbritest, mida Eesti majandusse toome läbi hariduskoostöö ja erinevate Eesti hariduslahenduste rakendamise partnerriikides. Sellest ehk veelgi olulisem on aga kogemused ja õppetunnid, mida me partnerriikidest ise saame koguda ja Eestisse tuua ja siin ka rakendada. Kuigi meil ei lange pommid taevast, mis õppetööd segaks, on meiegi õppetöös palju abi, kui oskame märgata ärevust klassiruumis ja leida viise, kuidas seda ärevust ka alla tuua ja õppija valmisolekut õppimiseks toetada. Meiegi peame kaaluma, kuidas jätkub õppetöö, kui internet ja sidevahendid on katkenud ja elektergi ehk ära. Hajaasustuse kontekstis võiks meidki aidata oskuslik veebiõpe, mida mitmed Ukraina koolid on jätkuvalt sunnitud kasutama.  

Eesti – ja ma pean siin silmas ka meie ühiskonda – huvi võiks ja peaks olema see, et meie kaaslastel ja partneritel ka väljaspool Euroopat läheks hästi! Nii saame pikemas plaanis ka meie kasu, kui kõik on võimelised pakkuma kvaliteetset haridust, mis omakorda teisendub ka tugevaks majanduseks ja toimetulekuks.  

Kuidas mõõta ESTDEVi haridusprojektide tegelikku mõju ning millist muutust soovime oma partnerriikides pikemas perspektiivis näha? 

Mõju mõõtmine on üks ütlemata raske ja tänamatu töö, eriti hariduses. Investeering, mis me täna teeme haridussüsteemide edendamisse, näitab end alles aastakümnete pärast ehk. Küll aga võib seda mõju näha ehk seeläbi, kuivõrd hästi tunnevad end õpetajad ja õpilased koolides, seda võib näha seeläbi, mitu reformi on partnerriigid ellu viinud, ent seda võib näha ka seeläbi, kuivõrd hästi saavad õpilased hakkama pärast formaalharidust. Kuivõrd hästi tulevad nad toime maailma igapäevaste väljakutsete ja keerukustega ning missuguseks on kujunenud nende edasised valikud pärast formaalharidust.  

Muutus, mida me ESTDEVis pikemas perspektiivis näha soovime, on järjekindel, püsiv suund kvaliteetsema ja kaasavama hariduse suunas, kus õpetajad on toetatud, õpilased õpivad hea meelega ning kus haridus ise omab ühiskonnas üha suuremat väärtust.